Selle tervenemisprotsessi käigus tuli mulle selgelt nähtavaks üks minu suuremaid haavasid, mis takistab mind olla nähtud, kuuldud ja toetatud lähedaste ja võõraste poolt, kes resoneeruvad minu maailmaga.

Nagu sa tead, on see FB leht minu enesearengu kroonika ning kui lugeda vanemaid postitusi, on võimalik aru saada, kus ma olin ennem ja kus nüüd.

Enda nähtavaks tegemine on olnud minu üks raskemaid teesid, kuigi sisemiselt ma olen soovinud, et mind märgataks ja tunnustataks – ilmselt on see enamuste inimeste soov. Soov olla nähtav ja olla tunnustatud sellena, kes nad on ja mida nad teevad.

Jagades oma elu valu ja rõõmuhetki, saan ma luua endale rada, kus samm sammult edasi liikuda. Minu õppetundideks on inimesed – nii lähedased kui võõrad, kes viskavad mulle teele “kingitusi” takistuste näol, et ma ikka veenduksin enda sisemises soovis ja selles, et haav saab tervendatud.

Mis siis on see haav? Minu lapsepõlvest kaasa tulnud üheks suuremaks hingehaavaks on katmata vajadus – vajadus olla nähtav. Ehk siis täna saan seda tõlgendada nii, et minu hing soovib jagada – olla läbi selle nähtav, aga mina olen selle ära keelanud, sest mind on tehtud selles valeks kunagi.

See tähendab aga seda, et kui ma ei luba sellel vajadusel olla täidetud, ehk surun ennast maha, peidan või teen ennast nähtamatuks, sorgin ma tegelikult ise noaga selles haavas, ega lase terveneda. Kas tuleb sulle tuttav?

Rõõm on teada, et selle tervendamiseks on lihtne lahendus.

Elada oma elu nii, et teen seda, mis meeldib. Seda, mis tekitab minusse elevust ja rõõmu.

Seda, mida ma jagan oma sisemisest väest, see paneb mind helisema. Jaa, see ongi medicine!

Ei ole keerulisi lahendusi meie olukordadele. Taaskord tõestus, et on vaja elada oma sisemise rõõmu järgi. Sisemine tunne, kutse või misiganes nimetus selle taga on, mis tõstab sind kõrgemale ja lubab energial vabalt voolata.

Tuletan endale meelde kõik need olukorrad, kus jagasin oma väest ja tunnen seda kergust, mis siis oli.
Toon selle tunde tagasi oma kehasse ja vaatamata sellele, et enda näitamine tundub praegu mulle ebamugav, astun ma kindlal meelel edasi, tuletades meelde, kes ma tegelikult olin enne, kui kogesin mingisugust valu ja panin ennast seetõttu lukku.
Kasutan oma kehamälu, et luua endasse see olukord uuesti ja sellega vabastan ennast kõikidest piirangutest, mida uskusin, et mul ei ole õigust olla nähtav sellena, kes ma olen.

Karin Kay