See postitus sügavalt isiklik ning pikk. Rääkisin selle mõned päevad tagasi diktofoni ja panin selle enam-vähem samamoodi ka kirja, et emotsioon säiliks. Palun loe seda südamega ning siis anna vabaks. See siin on minu protsess.

Kolm suve tagasi ühe protsessi käigus, ma läksin kanalisse, et vaadata järgi, mis juhtus minu isaga lapsepõlves, et ta niimoodi käitus, et tema käitumine mõjutas mind.

Siis selle sama kanalduse ajal, kus ma olin näinud pilte ja saanud aru, mis sealpool toimunud on, tahtsin ma lihtsalt.. ma ei mäletagi täpselt seda protsessi, mis seal oli, aga ma tahtsin lihtsalt midagi korrastada.

Tahtsin lihtsalt et see väike poiss terveneks.

Ja selle tervendamise käigus, mida ma seal tahtsin teha… kui ma täpselt mäletan, siis ilmselt ma soovisin teda kallistada või soovisin, et isa mind kallistaks, aga juhtus hoopis nii, et selles pildis toimus muutus.

Sinna pilti tuli isa asemele üks täiesti minu jaoks võõras mees, kes tuli ja võttis ja kallistas mind ning kanalist öeldi lause „Sinu isa on šamaan“. Ehk siis sellel hetkel sain ma teada seda, et see mees kellega ma olen üles kasvanud, ma arvasin, et ta on minu isa, kelle tütar ma niiväga tahtsin olla, ei olegi minu bioloogiline isa. Vaid, et minu isa on üks mees, keda ma ei tunne, keda ma pole elusees näinud – füüsilises reaalsuses ma ei ole näinud.

See oli see koht, mis tõi kaheks nädalaks mulle totaalsed ärevuse hood, sest et olles 40+ aastat vana, ilmselt siis 44 äkki olin… 44 ja sa saad teada, et sul on hoopis teine isa. Ja see muutis totaalselt maailma minu jaoks. Ja sealt järjest rohkem edasi minnes tuligi välja see koht, et mul ongi teine isa.

Ja millest ma teadlikuks sain oli see, et seesama mees, seesama šamaan, kes ütles, et ta on minu isa, kelle kohta öeldi, et ta on minu isa, on taustal käinud terve elu energeetiliselt mind toetamas, mind hoidmas, mind kaitsmas.

Kui minu kanalid hakkasid avanema sellisel kujul, et ma nägin juba lahkunud hingi, ma nägin vaimse maailma olendeid, siis ta käis vähemalt korra aastas minu juures minu maakodus ja koputas mulle seinale või aknale. Ma nägin teda oma pildis pika musta sinel-mantliga ja laia kaabuga, nagu kuskilt mingisugusest kauboifilmist.

Ja kõige viimane kokkupuude enne seda, et tema on minu bioloogiline isa, oli mu maakodus jälle ja ta pistis pea aknast sisse ja ma sain temaga niipalju suheldud, et ta lihtsalt ütles mulle, et ta tahtis teada kuidas mul läheb, kuidas mul on.

Ja edaspidi hakkas ta käima minuga igal pool rännakutel, eelmistes eludes, kus mul oli vaja mingisugune koht ära tervendada endas.

Ja tema oli see, kes juhendas, kes aitas ja kes ütles, et aeg on edasi minna nüüd sealt.

Ja ta käis väga tihti minu juures nõu andmas ja ta näitas mulle ära selle koha, kus on minu kodu, kus mina tulevikus elama hakkan. Ja minu kass nägi teda, kui ta tuli trepist üles tuppa, ning mu mees tajus teda.

Ja ta on mind väga palju toetanud energeetiliselt, ta on tulnud just siis, kui mul on raske olnud, aga seda täpselt niikaua, kuni mina ütlesin, et MA TAHAN NÜÜD SINUGA PÄRISELT KOHTUDA, sest et ma tean, et ta on veel elus.

Ja sellest hetkest on tema eemaldunud, läbi energiamaailma ta ei ole enam tulnud minu juurde.

Ja see nähtamatu maailm on hakanud valmistama mind, võib olla ka teda, ette meie kohtumiseks. Ma ei tea, kas päriselt see kohtumine leiab aset. Ma ei tea kes ta on, ma ei tea kus ta elab, ma ei tea milline ta välja näeb päriselt, sest nendes piltides, kus mina teda nägin, oli ta noor.

Ma tean vaid seda, et ma olen korduvalt kohtunud tema suguvõsaga lõkke ääres istudes. Sest sellest hetkest kui ma sain teadlikuks, et mul on teine isa, tuli mulle seljataha isapoolsete sugulaste jõud. Ehk siis see jõud, mida mul ei olnud varem.

Nii et täna siin oma 47-dal sünnipäeval on mul üks suur soov….mida ma igatsen, et täituks.

Ja see suur soov on lihtsalt KOHTUDA OMA ISAGA.

Mul ei ole etteheiteid teha ei oma emale, ega isale. Minu suurim soov on teada saada, kus on minu juured, kes ma olen ja minu suurim soov on kuulda seda, et minu isa ütleb mulle, et ta armastab mind.

Sest et see on selle väikese tüdruku haav, mida ma olen terve selle suve tervendanud, sest see väike tüdruk arvas, et tema isa ei armastada teda.

Karin Kay