Ühel õhtul, ärgates unisena sellesse reaalsusesse, märkasin et ma pole üksi. Üksi oma ruumis, üksi oma väes ega ka üksi oma olekus.Ma olen teisega koos. Ja see teine on see miski uus minust, et olen seda vaevu märganudki.
Ma olen ema, ma olen laps, aga ma ei ole tähele pannud, et tegelikult olen ma hoopis midagi muud, kui ma päriselt arvanud olin.

Ma olen tulnud siia maailma ärkama. Ärkamine tuleb siis, kui laps läheb kooli või kui mees läheb ära.
Mina ärkasin oma sündimist tähistaval päeval. Oma olemusse. Sellesse reaalsusesse, kus on minu kodu. Minu kehasse ja tundesse, mis viib mind üha rohkem sellele rajale, kus teed mööda käin.

Sellele minu teekonnale. Enda hingena.

Ja see pole veel kõik. Selles ärkamises nägin ma ära tõe, et miski pole valges nii selge, kui siis, kui ma näen und.
Elu muutub, aeg muutub, olukord muutub – mina jään paigale, endasse. Uskudes jumalikku tõde endast, näen valgust.
Kaotades ühenduse, pole pooltki nii valge ja iga vari loob hirmu. See hirm pole miskit muud, kui meele projektsioon.

Tegelikult pole olukord see, mis väljast paistab. Sisemine tarkus loob siis korda. Aga kas usud seda?
Aegade algusest peale on nähtud tõde, aga kõik see muutub pimedusest kantud looks, mis viib inimesed hukatusse, mille nad valivad.

Usku tuleb muuta, sest usk ei jää püsima. Pane ennast uskuma tõde, mis tuleb südamest. Seal on valgus ja ühendus ning sina ise oma olemuses. Seal oled sina oma tões ja usus.

Karin Kay