Minevikuga rahu tegemine

Oma selle suve puhkuse otsustasime mehega veeta saartel. Esmaseks maandumispunktiks valisime Muhumaa ja sealt edasi väike põige ka Hiiumaale.

Hiiumaa on sügaval südames olnud juba mõnda aega. Seal olles tekkis minu sees alati müstiline tervenemine. Viimased aastad seal puhkust veetes hakkasin ma märkama ka seda, kuidas loodus minuga suhtles ning müstilised metsolendid endast märku andsid.

Minu side Hiiumaaga on olnud juba pikk, sest ca 17 aastat tagasi ehitasime me koos laste isaga sinna mere äärde omale maakodu. Aga lahkuminek tekitas sellise olukorra, et 2 suve tagasi sain ma seal viimati olla ning mulle tundus, et justkui suleti see uks.

Mäletan, et olles hirmul sellest mõttest, millal ma jälle sinna tagasi saan, jätsin iga kord saarelt lahkudes selle kohaga hüvasti, et tagasi tulles rõõmsalt tervitada ja vastu võtta selle koha erilisust.

See koht oli mulle väga eriline ja on praegu ka. Aga minu valu maja kaotamisest ei lasknud mul märgata, et olulisem oli hoopis selle koha energia ning sinna ma sain alati tagasi minna. Ma olin viimased 2 aastat olnud tohutus kurbuses, kuna ma igatsesin nii meeletult selle koha järele, oma ranna järele ning selle looduse järele. Ja see kurbus oli nii sügav, et minu mees, kes on ka ülitundlik, tajus seda lihtsalt minu kõrval istudes.

Ja mulle ei õnnestunud maha müüa mitte ühtegi muud ilusat kohta, sest see polnud see, minu koht.

Ma ütlesin, et Hiiumaale jäi osa minu hingest, seal oli minu süda. Täna ma tean, et seal olid ka metshaldjad, metsavaimud ning uitlevad hinged ning seal hakkas endast esimest korda märku andma minu isa-ta koputas maja seinale või vaatas aknast sisse. Alguses oli küll hirm, kuid ühel hetkel see kadus ning vahest oli huvitav märgata, kui ta vaatas jälle aknast sisse, lihtsalt selleks, et teada, kuidas minul läheb. Tegelikult poleks seda vaja olnudki, sest energiamaailmas on ju kõik nähtav.

Aga tagasi tulles selle korra juurde… Sõit saarele tekitas minus segaseid tundeid. Olin veidi ärevil ja märkasin ka seda, et kodune tunne oli kadunud. Kõik tundus justkui võõras ning kahe aastaga totaalselt muutunud.

Aga kui ma teisel päeva jõudsin oma koduranda, siis kõik muutus. Hetkega mu meel rahunes ja ma sain aru, et olin jõudnud koju. Võtsin ühendust kohavälja ja metsolenditega. Nad tegelikult olid mind koguaeg jälginud ning andsid mulle teada, et olles meeletus kaotusvalus ja haletsuses ei osanud ma vaadata kaugemale. Ma ei näinud antud olukorra teist poolt. Mis see pool täpselt oli, seda nad ei öelnud ja ma ei küsinud ka, sest meele rahunedes polnud see enam oluline. Kui tuleb aeg, siis ma saan sellest teada.

Olles seal rannas sain ma ühenduse kõige sellega, mille järele igatsenud olin ning ainus asi oli see, et ma ei tahtnud sealt lahkuda. Ahh, kuidas ma armastasin seda kohta. Ma sain aru, et mulle ei olnudki enam oluline minna majja, vaid oluline oli olla selles rannas, sest see rand oligi minu koht.

Ma olin veidi kurb, aga samas ka õnnelik, sest ma tegin ära selle, mille järele olin igatsenud 2 aastat. Mul oli sellega seoses palju hirme, kuid minu süda sai meelest võitu ning rahu juhatas teed lihtsalt olemisse. Mulle anti kaasa info, et ma saan siit märgi, mis meenutaks mulle seda kohta ja ma tunnen selle ära siis, kui seda märkan. Ja see ei olnud ei kivi, ega oksake vaid midagi enamat, mille kohta tuli taipamine mõnda aega hiljem, kuigi keha reageeris koheselt.

Kuna oli avatud talude päev, siis valisime minna ka lähedal asuvasse Pihla Inspiratsioonitalusse, kus olid saadaval Jes kirjastuse kirjastuse raamatud, Kuma Design tooted ning Köppo resto. Valisin välja Jesper Parve raamatu Mees 3, mis pani mu keha reageerima ning edasi lähtusin tundest, mis lükkas mind riidestange juurde pusasid lehitsema. Seal sain uue totaalse keha reageeringu. Seal oli üks liblika tikandiga roosa pusa, mis pani mul sõna otseses mõttes pisarad voolama. Teadsin, et see tuleb minuga kaasa. Sealt me kiiruga lahkusimegi siis mina lahistamas nuttu ja mees mulle ruumi hoidmas.

Teadmine sellest liblikast jõudis mulle hiljem, sest kuigi ta oli mulle tuttava olemisega, ma ei taibanud kohe, et see oligi see meene, mille ma sain endale Hiiumaalt kaasa. See liblikana kujutatud metshaldjas, mille oli Mari Ojasaar Parve joonistanud, oligi minu side selle kohaga, mis sügavalt südames.

Ma juba ammu ei usu juhustesse ning tean, et nii palju on teiselpool juba ära korraldatud, millest inimesena meil aimugi ei ole. Terve Hiiumaa reisi aja olid meiega saatjad, kes juhatasid meid just sinna, mis meid toetas ja tõstis. Ja lahkudes lehvitas rõõmsalt see väike imeline metsolend meile järgi.

Minusse oli saabunud rahu. Minusse oli saabunud teadmine, et ma ei pea enam selle kohaga hüvasti jätma. Minusse kinnitus teadmine, et mul on alati olemas ühendus nende müstiliste maagiliste olenditega ja nad hoiavad mul silma peal.

Ma olin õnnelik, et tegin need sammud ja julgesin otsa vaadata oma valule.

See oli minu lugu, aga kui palju on neid inimesi, kes ei julge oma valule otsa vaadata ning kannatavad kogu elu? Kas sina julged minna läbi oma suurimast valukohast? Julgustan sind kogu südamest. See kingitus, mille sa pärast saad enda heaoluga on väga palju väärt.

Karin Kay