Meie baashaavad on alguse saanud sellest hetkest, kui me kehastusime siia maapeale. Miks mitte alates sünnist? Sest juba emakõhus olles kogeme teda, tema hirme, läbielamisi ning ka seda, kas me oleme soovitud või mitte.

Iga meie algus on unikaalne ning seotud sellega, milliseid kogemusi oleme tulnud siia inimkehastusse kogema.
Aga siiski, me oleme inimesed ja elame inimelu siin planeedil Maa. Seega tuleb meil vaadata oma traumasid ja haavu eelkõige läbi inimspektri ning seejärel võtta kõrvale hinge teekond ja kokkulepped.

Oma ema peavad lapsed justkui kõrgeimaks väe kandjaks ning usuvad ja usaldavad kõike, mida ema ütleb või teeb. See justkui normaalsus lapsele. Sama asi on isaga. Me usaldame oma vanemaid pimesi, teadmata et meil endal on ka olemas sisemine tunnetus, mille läbi maailma tõesena näha.

Kui vanemad ei ole teadlikud ning elavad oma elu läbi oma haavade ja egotasand, võivad nad lükata eemale lapse vajadused ning märkamise, kes ta laps üldse on. Teadlikkusest pole juttugi ja kõige selle mäsu sees lakkab laps ennast usaldamast ning hakkab painduma hoopis vanemate soovide ning hirmude järgi.

Lapse sisse tekivad alla surutud emotsioonid, sest ta ei saa enam olla tema ise ning ta kaotab järjest ühenduse oma hingega ja sellega, kes ta päriselt on.
Alla surutud emotsioonid ja elukorraldus, mis lapsena tõi ta ellujäämise reziimile, mitte elu avastamisele või vabalt elamisele, kandub edasi ka edaspidisesse ellu ja ta hakkab kõigiga enda ümber painduma, et meeldida neile ning vätida endana olemist.

Endana olemine on vale – selle ta õppis selgeks lapsena.

Saades täiskasvanuks ja kogedes erinevaid kogemusi selle baasil, mis on ta taust, leiab ta ennast ühel hetkel ummikust, sest ka teiste kummardamine ei tööta enam. Ükskõik kui palju ta teeb selleks, et teistele meelejärgi olla, see ei õnnestu.

See on elu murdepunkt. Hetk, millest võivad saada alguse muutused läbi ennast kandvate valikute või siis hoopis allakäigu trepp totaalsesse kaosesse.

Sisemise lapse tervenemine algab siis, kui vaatad otsa enda haavadele, hakkad vabastama allasurutud emotsioone ning valid kogeda ennast päris ehedana. See on teekond, mitte hetk. Seal all on palju kihte, mida vabastada. Mida vanem sa oled, seda rohkem kihte on sinna peale tekkinud läbi erinevate eluhetkede.

Valu, viha, hirm ja soov olla armastatud – need tulevad läbi kihtide järjest nähtavale. Turvatunde puudus, saamata jäänud hellused emalt ja isalt ning kogemused, mis panid ennast nähtamatuks tegema. Vastutuse võtmine vanemate heaolu eest. See kõik tuleb nüüd nähtavale. Kui sa lubad.

Maailma suurim küsimus on see, et kuidas vabastada?

Kõik on lihtne. Sul on vaja lihtsalt vastu võtta need tunded, mis sinu sees keerlevad ja kogeda neid niikaua, kui nad lahustuvad su kehas. Järgides tunnet kehas, mine oma emotsiooni vabastama sinna, kus on impulss või valu.

Kasuta kirjutamise tehnikat, tee eneseanalüüsi. Kirjuta emotsiooniga lahti kõik see mida endas tunned, miks sa seda tunned ning siis kui said puhtaks – emotsioon vaibub, loo endale uus reaalsus läbi selle, kuidas sa ennast tegelikult tunda tahaksid ja hakkama astuma selles suunas.

Hakka oma elu elama nii nagu sa päriselt elada tahad, mitte nii nagu teised seda paslikuks peavad. Õpi uuesti elama endana, enda soovide järgi ja usaldama elu. See viimane on ilmselt päris keeruline esialgu, aga siiski teostatav.

Samm sammu haaval liigu edasi. Ja liikumine toimub täpselt sellisel kiirusel, millisel sa valmis oled liikuma. Aga tea, et kui jääd liiga kauaks passima, võid saada kerge müksu vastu tagumikku märguandena, et liigu edasi.

Baashaavade tervendamine on teekond, kuniks sa jõuad rahusse oma emaga, isaga ning iseendaga. Andes andeks neile nende teod, saab armastus taas ellu ärgata. Andes andeks iseendale, hakkad sa nägema ennast, mitte illusiooni.

Ja ühel hetkel, kui julged päris ausalt endale otsa vaadata, ennast vastu võtta sellena keda sa näed seal, saab alguse üks imeline armastuslugu iseendaga.