Täna aasta tagasi astusime koos mehega Tartu lennujaama, et alustada oma reisi Balile.
See reis tuli mulle ise, oli planeerimata ja viis mind kohtuma iseenda olemusega.
Ma polnud inimesena valmis selleks, mida seal kogesin. Iseendaga kohtumiseks tuli kogeda ebamugavusi ja näha seda, mille vaatamist olin vältinud.
See reis tõi mulle nähtavaks programmi(d) ja loo(d), mida mu meel rääkis, mida ma uskusin ja mille järgi ma inimesena oma elu joondasin. Kuid selles ei olnudki tegelikku tõde.

Üks lugu oli toitumisega seotud. Nagu sa tead, oli toitumise teema minu elus ca 10 aastat väga olulisel kohal, sest see oli põnev ja küttis kirgi. Tulles välja suhtest, milles olin endaga ühenduse täielikult kõrvale pannud, mu keha reageeris paljudele toiduainetele, eelkõige nendele, mis sisaldasid tärklist. Tolleks hetkeks olin saanud teada oma Tervisekooli õpetajalt, et mul on ilmselt süsivesiku talumatus, olin jätnud oma menüüst välja enamus süsivesikuid ning andnud korralikult hinnanguid nii endale, kui teistele, kes neid tarbisid.

Balil pikutasin ühel päeval basseini ääres ning suhtlesin oma teadvusega ning sain sealt sellise juhatuse:
“Mine poodi, mille ees kaks suurt palmi ja osta sealt kõike, mida soovid”.
Minusse tekkis koheselt vastupanu, sest ma ei soovinud minna Balil kaubanduskeskusesse ostlema ja ma tõstsin selle juhatuse kõrvale.

Paar päeva hiljem sõitsime koos mehega, ratastega mööda Sanuri rannapromenaadi ja otsisime kohta, kus süüa hommikusööki. Ühe hotelli restorani ees kõlaski mu sees sõna “siin” ja otsustasime selles kohas peatuda ning einestada.

Vaadates menüüd, olin pettunud, sest seal ei olnud ühtegi hommikusööki saiavaba ning smuutikausse üldse ei pakutud. Valisin siis toidu ainult tajude pealt ning tellisin juurde annanassi mahla, kuigi pilk peatus kohvide lehel ja suu hakkas jooksma hoopis cappuccino peale. Meel rääkis kohe seda lugu, et kohvi on halb ja eriti kaerapiimaga.

Ananassi mahl minule lauda ei jõudnud. Juhtus hoopis see, et kui pilgu tõstsin menüült ja vaatlesin ringi, nägin otse enda ees kahte suurt palmi ja minu kehas käis plaks, mis vallandas pisaratevoo.

Sain aru, et see ongi see “pood”, kust mul tuli osta kõike, mida ma soovisin.

Peale seda taipamist tellisin endale cappuccino kaerapiimaga ja ma tänaseni saan öelda, et pole saanud parimat kohvi, kui see seal Sanuris, Balil.
Sõnum, mis mulle maandus oli see, et tegelikult võin ma kõike süüa, mida päriselt soovin.
Ja nagu sa aru saad, siis tegemist on päris sooviga, mitte sellega, mida emotsioon loob.
See oli üks vähestest, kuid elumuutvatest kogemustest minu inimesele seal Balil, kus kohtusin iseenda olemusega.
Naudi, rõõmusta ja ela just sellena, kes sa oled päriselt. Mitte sellena, kes sa olla tahad endale või teistele meeldimiseks.

Ilusat esimest aprilli sulle
Karin Kay

PS. Kuu lõpus on TÄHENAISED, kui sul on soov hakata ennast päriselt kuulma, siis kohtume seal!